Kohvi ajalugu

Kohvi sünnilugu

Kohvi avastamise kohta käib mitmeid legende, millest tuntuim on legend, kus kohvipuu taime avastas Etioopia kitsekarjus Kaldi.

Legendi kohaselt ei jäänud ühel õhtul kitsekarjuse Kaldi kitsed magama. Kaldi märkas, et mida rohkem nad närivad kohvipuu läikivaid lehti ning okstel kasvavaid punaseid marju, seda erksamaks loomad muutuvad. Kitsekarjus tundis marjade vastu huvi ning otsustas isegi marju proovida. Mõrusid marju maitstes muutus ta peagi sama unetuks kui terve tema kari. Kaldi teatas oma avastusest kohalikule kloostrile. Mungad pidasid esialgu marju saatanaks ning viskasid marjad kiiresti lõkkesse. Sealt aga tärkas hõrku aroomi, mille peale mungad otsustasid proovida valmistada marjadest jooki. Kloostrirahvas sattus uuest joogist vaimustusse. Jutt müstilise toimega joogi leiutamisest hakkas kiiresti levima üle terve Aafrika poolsaare. Legendi kohaselt avastati kohvipuu 11. sajandil.

Kohvi jõudmine igapäevaellu

Esimesed tõendatud materjalid kohvi valmistamisest pärinevad 15. sajandi Jeemenist, mil kohvipuu taimed eksporditi Etioopiast Jeemenisse. Sealt levis kohvi kultiveerimine edasi Pärsiasse, Egiptusesse, Süüriasse ning Türki. Tol ajal ei nauditud kohvi ainult kodus, vaid ka mitmetes avalikes kohvikutes, mida kutsuti qahveh khaneh. Lisaks kohvijoomisele hakati kohvikutes kuulama muusikat, vaatama etteasteid, mängima malet ning jälgima uudiseid. Kohvikutest kasvasid välja väga olulised informatsiooni vahetamise ning sotsialiseerumise keskused. Tihtipeale viidati neile kui „Tarkuse koolidele“.

Tänu tuhandetele palveränduritele, kes iga-aastaselt Meka pühamut külastasid hakkas kohvikultuur levima üle terve maailma.

Euroopasse jõudis kohv 17. sajandil läbi rännumeeste, kes tõid Lähis-Idast kaasa lugusid tavatust tumedast joogist. Paljud suhtusid uude jooki hirmu ning ettevaatlikkusega kutsudes jooki saatana tembuks. Euroopa vaimulikkond mõistis kohvi hukka ning palus Paavst Clement VIII-l sekkuda kohvi leviku tõkestamiseks. Paavst aga otsustas mõrut jooki proovida – jook maitses talle niivõrd hästi, et ta andis joogile oma õnnistuse. Edasist kohvi levikut ei suudetud kuidagi takistada. Kohv ning kohvikud levisid kiiresti üle Euroopa. Inglismaa, Austria, Prantsusmaa, Saksamaa ja Hollandi suurimaid linnu täitsid kohvikud, mis muutusid suhtlemise sõlmpunktideks. Peagi muutus kohv niivõrd populaarseks, et asendas tolle aja hommikujoogid – vein ja õlu – kohvi vastu. Need, kes jõid hommikul kohvi, alustasid päeva energiliselt ning nende töökvaliteet paranes.

17. sajandi keskpaigaks oli Londonis juba üle 300 kohviku, mis meelitasid ligi ühiste huvidega kauplejaid, meremehi, kunstnikke. Kohvi tarbimine kasvas niivõrd kiiresti, et kohvi kultiveerimise eest hakati võitlema. Esimesed eurooplastest kohvipuu kasvatajad olid hollandlased, kes hakkasid kohvi kasvatama 17. sajandi teisel poolel Aasia kolooniates.

18. sajandil kinkis Amsterdami linnapea kohvipuu taime Prantsusmaa kuningale Louis XIV, mis istutati Pariisi Kuninglikku Botaanikaaeda. Paar aastat hiljem sai noor mereväelane kuninga kohvipuu taimelt kohvioa, et toimetada see Kariibi merel asuvatesse kolooniatesse. Vaatamata keerulisele merereisile, kus tuli võidelda muutuva ilmaga, sabotööriga, kes soovis seemet hävitada, ning piraatide rünnakuga, suutis noor meremees kohviseemne turvaliselt Martinique’i saarele toimetada. Järgmise 50 aasta jooksul istutati Martinique’i saarele 18 miljonit kohvipuud, lisaks jõudis kohvi kultiveerimine teistele Kariibimere saartele ning Lõuna- ja Kesk-Ameerikasse.

Kuulus Brasiilia kohvi sündis tänu Francisco de Mello Palhetale, kes saadeti Prantsuse  Guajaanasse kohviseemet tooma. Prantslased ei soovinud, et ka brasiillased hakkaksid kohvipuude kasvatamisega tegelema, mistõttu keeldusid kohviuba brasiillasele andmast. Kuid de Mello Palheta oli kaval – tema välimus võlus ära Prantsuse kuberneri naise. Naine andis mehe lahkudes kaasa kimbutäie lilli, kuhu sisse oli peidetud piisavalt kohviube, et alustada Brasiilias kohvi kultiveerimist.

Misjonärid, reisisellid, kauplejad ning kolonistid viisid kohviube üle terve maailma ning peagi kasvatati kohvipuid nii Aafrikas, Lõuna-Ameerikas kui Aasias. Kasvatusi rajati imelistesse troopilistesse metsadesse ning mäeküngastele. 18. sajandi lõpuks oli kohvist saanud kõige kasumlikum ekspordiartikkel.

LOE EDASI

Ajajoon:

Enne 1500-   avastati esimene kohvitaim Jeemeni mägedest.
1500 –  eksporditi kohvi Jeemeni kaudu üle terve maailma.
1600 – esimene kohviviljelus Indias
1616 – esimene kohviviljelus väljaspool Aafrikat ning Araabiat – Euroopas.
1699 – esimene kohviviljelus Javal.
1715-1730 – esimene kohviviljelus Kariibi mere riikides
1720 – esimene kohviviljelus Hollandi Ida-India koloonias.
1730 – esimene kohviviljelus Lõuna-Ameerikas.
1723 – kohvitaimed jõudsid esmakordselt Ameerikasse