Kuidas kohvijoomine Eestisse jõudis?

admin624 views

Paljudele käib hommikuse ärkamisrutiini juurde tassike auravat kohvi, mis ergutab meeli nii oma tugeva aroomi kui ka maitsega. Esiti eestlaste poolt maha laidetud kohvijoogist on tänaseks saanud igapäevane vajadus.

Kohvi avastamise kohta on mitmeid legende, kuid esimesed tõendatud materjalid kohvi valmistamisest pärinevad 15. sajandi, mil kohvipuu taimi eksporditi Etioopiast Jeemenisse. Sealt levis kohvi kasvatamine edasi Pärsiasse, Egiptusesse, Süüriasse ning Türki.

Kaks sajandit hiljem jõudis kohv tänu rännumeestele Türgist Euroopasse.  Esimeseks riigiks, kus kohvi kultiveerimist arendama hakati, oli Itaalia. Tänaseks pärineb just peaasjalikult Itaaliast maailma kohvikultuur, kus hommikusest espressost on välja kujunenud eraldi kunstivorm ning elulaad.

Kuigi esialgu suhtuti Euroopas kohvisse hirmu ja ettevaatlikkusega –  Euroopa vaimulikkond palus joogi levikut paavstil isegi tõkestada – levisid kohvikud ja kohv kiiresti üle Euroopa. 17. sajandi lõpuks võis kohvi leida juba kõikidest Euroopa riikidest, sealhulgas Eestist.

On teada, et esialgu laideti Eestis kohvijook maha. Talupoegadele oli vilja- ja sigurikohv oakohvist taskukohasem ja kättesaadavam. Oakohvi  jõudis endale lubada vaid kõrgem seltskond. Kuigi 18. sajandi lõpul veeti Tallinna sadama kaudu Eestisse juba pea 91 000 kilogrammi kohvi, võidutsesid poelettidel siiski imala maitsega viljakohv ning kibeda maitsega sigurikohv. Vilja- ja sigurikohv võidutsesid Eestis veel pikalt läbi sotsialismi. Vahepeal olid Eestis müügil küll rohelised kohvioad, mida prooviti ise kodus röstida, kuid tihtipeale tulutult. Pruune kohviube võis aga leida vaid parimatest kauplustest. Seetõttu oli õige oakohv eestlaste jaoks pikalt vaid luksus, mida said endale lubada vaid vähesed.

Kuigi esimene teadaolev kohvik avati Tallinnas juba 1702. aastal, levis kohvijoomine eestlaste seas põhiliselt alles käesoleval sajandil.